128
test hobusekontidest ja sõiduriistadest, nende armetumatest ihukatetest, nende poolnälginud nägudest, nende harimata olekust. Pealegi toodi maalt sõnumid, kui halastamatalt haagikohtunikud talupoegi rahutuste puhul ning enne seda peksta lasknud — sagedaste ainult sellepärast, et nad uut seadust teisiti julgesiwad mõista kui saksad ja selle kohta seletust pärisiwad.
Aga kodanik oli ainult selja taga, õllelauas, mõisniku wastane, ta käsi läks ainult taskus rusikasse. Astus aga niisugune mees ta ärisse, siis kumardas ta tema ees maani ja ta suu jooksis mett. Kodanikul, iseäranis ärimehel, oli mõisnikku waja — see oli ta parem „kunn.“ Ja aineline tulu määrab seltskonnale ta morali ning elutaktika. Mahtra sündmustest, Juuru mõisnikkude ärewusest ja põgenemisest räägiti linnas kahjurõemsalt; nii mõnigi pilkaw ja parastaw sõna lendas nende kohta suust suhu. Puuduti aga mõne saksaga isiklikult kokku, kes oma häda kaebas ja nurjatumaid talupoegi põrgu põhja siunas, siis jaatati taga ja siunati auupaklikult kaasa.
Kõrgema haridusega kodanikkude, literatide, seas oli aga siiski salgake wabameelseid mehi, kes rahwa häda ja tema wastu alatasa sündiwat ülekohust tundsiwad ning seeüle oma arwamisi seltskonnas ja ka mõjuwates paikades awaldamata ei jätnud. Juba hakkasiwad Lääne-Europas wägewalt luhtawad wabaduse-aated ja waimlise walguse nõuded ka meie maa terasemates, rohkem haritud peades asu leidma; juba hakati leidma, et junkri ülemeelsus ja üleannetus, karedast, wägiwaldsest minewikust päritud, mitte enam ajakohane ei ole; et kodanikul ka oma seisusline iseteadwus on, olla tohib ja olema peab. Aga neid mehi oli wähe ja nendegi seas jälle mitmed, kes majandusliselt wõi seltskondliselt niiwõrt rüütli mõju all seisiwad, et nad tema
