126
seadust oma tulul ja keisri tahtmise wastu täieliselt makswusesse ei taha panna. See arwamine lagunes üle maa laiale, sünnitas wiha sakste wastu, ning tagajärjeks oli, et talupojad paiguti abiteo wastu tõrkuma hakkasiwad. Mõisnikud aga kutsusiwad omale sõjawäe appi, et wastupanekut wõimsalt maha suruda ja tõrkujaid karistada.
Kuna talupoegade wastupanek mõisnikkudele muudes paikades ainult abiteo tegemata jätmise näol nähtawale tuli ning haagikohtunikkude poolt määratud ihunuhtluse, kui ka sõjawäe palja ilmumise läbi sedamaid käsutäitmisele maad tegi, paisus talurahwa tõrkumine abiteo wastu ühes wallas Juuru kihelkonnas, Harjumaal, tõsiseks rahutuseks. Mahtra mõisa talupojad saiwad kuulda, kuda üks liig wali ja liig agar haagikohtunik Kose kihelkonnas mehi wastupaneku pärast armuheitmata wiisil peksta oli lasknud. Et neid endid tõrkumise pärast sellesama haagikohtuniku juurde oli kutsutud, siis otsustasiwad nad sinna minemata jääda ja hoidsiwad endid metsas ja rabas warjul. Aga teades, et neile sõjawägi kaela saadetakse, kutsusiwad nad teiste waldade mehi enestele seks puhuks appi.
Kutse wõeti wastu. Mahtra mõisa ilmus salk sõjawäge, et wastupanijaid witsade ja keppidega karistada, aga suurtel hulkadel woolas siia ka oma naabriwaldade talupoegi kokku, et karistust mitte ette wõtta lasta. Talupoegade ja sõjawäe wahel tekkis päris wäikene lahing, mis rohkeste ohwrid nõudis. Et talupoegade ülewõim suur oli, siis löödi soldatid põgenema ja Mahtra mõis sattus wiinastanud wõitjate wõimu alla. Joobnud mehed lõhkusiwad ja riisusiwad mõisas niikaua, kui hooned selgimata põhjusel põlema läksiwad ning enamiste kõik tuhahunikuks saiwad.
See sündmus andis ümbruskonna mõisnikkudele kartuseks asja, et talupoegadel nõuu on, suuremat mässu tõsta
