122
wana lord Napier oli seks liig arg ja ettewaatlik mees. Ta ei suutnud nimetatud sadamaid kaubanduselegi täieste kinni panna; kui ka suuremaid laewu läbi ei lastud, wäiksemad purjelaewad käsiwad aga ööpimedusel takistamata edasi-tagasi, nõnda iseäranis Tallinna wahet, kus sel puhul salakauba wedu haruldasel määral õitses.
Waenlane seisis Tallinna all. Seda wõis iga lõdisew kodanik pikksilmaga ja ilma selleta näha. Naissaare ümber oli wahel kuni sada Inglise ja Prantsuse sõjalaewa koos; lasti ka suurtükid müriseda, aga ainult ajawiiteks ja harjutamiseks. Rannale, kus Wene patareid neile ähwardawalt wastu wahtisiwad, julgesiwad ainult üks kord kaks Inglise suurtüki-paati niiwõrt läheneda, et nende peale kaldalt wõidi lasta.
Ka emand Wittelbach oma kahe tütrega oli sel kurjal kewadel maal kaitswat ulualust otsinud. Ta elas Paide pool, ühe tuttawa mõisawalitseja majas, ärewuse-rikast põgeneja-põlwe. Papa Wittelbach aga, kes wapralt linna jäänud kaitsma, tõendas „tüwelauas“ tuttawate wastu, temal olla nüüd, kus teistel sõda, kõige sügawam rahu-aeg.
Sügisel pöörasiwad kõik põgenejad linna tagasi, sest nowembri-tormid oliwad ettewaatliku waenlase Soome lahest wälja ajanud; hädaohtlikumateks kui kindluste pommid wõisiwad laewadele lahe põhjas olewad kiwirahnud saada. Talwe saadeti rahuga mööda. Tallinna neiud tantsisiwad ja wahetasiwad südameid ilusate garde-ohwitseridega, klubides ja perekondades peeti pidusid ja lasti isamaad elada. Aga rõemsale, rahulisele talwele järgnes kewade, mis hirmu ja ärewuse kahekordselt tagasi tõi.
Päris sõjateatrist, Krimmist, hakkas halbu sõnumid tulema. Hoolimata sellest, et sõja tsensur käre ja Lutheri „Nädalaleht“ wäike oli, kuuldi ometi, kui mitte muidu,
