120
Wälisest ilmast kuuldi ja teati Tallinnas wähe. Sõnumid oliwad wisad ja kasinad tulema, sest kohaline ajakirjandus puudus. Küll andis siin keegi isand Luther Saksa keeli „Nädalalehte“ wälja, aga see oli pisuke ja halwaste toimetatud, ning sedagi lugesiwad enamiste üksnes rohkem haritud elanikud. Suurtele sakstele maal ja linnas käisiwad mõned eksemplarid „St. Petersburger Zeitungi“. Suurem hulk madalamaid kodanikka elas ilma ajaleheta ning leppis sõnumi-raasukestega, mis wäheste lehelugejate laualt maha kukkusiwad.
Sel lool märkas suurem osa tallinnlasi Krimmi sõja algamist aastal 1854 alles siis, kui Tallinn juba kasakatest, ulanidest, kürasseridest ning muudest hiilgawatest wäejagudest kubises, kes kohutawat kuulujuttu kinnitasiwad, et Inglise ja Prantsuse ühendatud sõjalaewastikud Lääne meresse ja Soome lahesse on jooksmas ning siin wist linnade peale tuld ja rauda hakkawad sülgama. Ning tallinnlased märkasiwad sõda, mis Donau ääres õiguse pärast juba juulikuust saadik 1853 kestis, alles neist tarwilistest ehituse- ja häwituse-töödest, mida Tallinnas ja Tallinna ümber seiswa Wene wäe ülemjuhataja kindral Berg[1] linna kallal laskis ette wõtta.
Palawiku-sarnase rutuga parandati, kohendati ja kindlustati Tallinna wanu wallisid, wärawaid ja muid kindluse-wärkisid, ehitati hulk kaldapatareisid ning kisuti ja lõhuti terwe linnajagu Köismäel, Suure Rannawärawa ning läänepatarei wahel, maha. Kõik sealsed nägusad majakesed ühes „Lombaka Konnaga“, enamiste kõik haljendawad wiljapuu- ning keeduwilja-aiad häwinesiwad. Kardeti waenlaste pommilaskmist, mis alewi põlema oleks süüdanud ja seega ter-
- ↑ Pärastine feldmarschall ja Poolamaa ülemkuberner.