115
pojad jne. Weinitujus unustab inimene nii mõndagi ära, wahel ka seisuslised waheseinad ja eelarwamised. Nõnda ka räägitawad noorherrad. Wõi õigemine: need noorherrad ei arwanud oma seisuse wastu patustawat, kui nad muidu nii põlatud „knootide“ seltsi ilmusiwad, sest nad ei tulnud siia mitte nende lõbu kaasa maitsma, waid selle üle pilkama wõi seda üleannetustega rikkuma. Iseäranis pidu- ja tantsuõhtutel sündis seda. Häda siis eestseisjatele, kes korra üle walwasiwad, ja kodaniku-mamslitele, kes kõrgete wõeraste tüsedaid naljatusi ei tahtnud mõista! Enamiste lõppes säherdune külaskäik mõne wallatuma tembuga, mis kõige kannatlikumat ja auupaklikumat eestseisust sundis wõerastele ust näitama.
See sündis muidugi kõige wiisakusega, sest ülemate seltskonna-liikide wastu püüdis kodaniku-isand ikka „peenike“ olla; sellega tahtis ta neile oma haridusest märku anda ja see oli ka äriliselt tulus. Waljumaid abinõuusid tarwitati tawaliselt ainult lihtlabaste rahurikkujate wastu. Kaks wäljawiskamise-wiisi oli Kanuti gildes sel ajal pruugil: kas „mit“ wõi „ohne Pomp.“[1] Raskemate süüde eest määrati esimene, kergemate eksimiste eest wiimane karistus. Oldi patu suuruse ja seega karistuse-liigi üle, mille alla ta langeb, kahewahel, siis pandi ka kaebealusele nelja wõi kuue silma all küsimus ette, kudas ta soowib wälja wisatud saada: kas „mit“ wõi „ohne Pomp.“ Waene patune wõis siis oma seisuse wõi südametunnistuse järele walida… Isik, kes ilma iseäralise uhkuseta pidi kaduma, puges wana auuwäärt pruugi järele lihtsalt uksest wälja. Kes aga toredust taga ajas, wõi kellele seda auu eestseisuse poolt taheti teha, pidi enne pikema rongikäigu läbi klubi ruumide tegema.
- ↑ Toredusega wõi ilma toreduseta.
