113
„Meid ähwardab suur õnnetus — luba, et meie endid selle wastu ette walmistame.“
Mathias Lutz sai aga sel päewal kirja, mis sõnadega lõppes: „Kallike, rõemusta, nüüd on nad mõlemad muredad! Oota weel pisut, ja sa wõid mind kõigi nähes rinna wastu suruda. Sinu igaweste truu ja õnnelik Bertha.“
8.
Tallinnas elati neljakümnewiie kuni wiiekümne aasta eest wagusat, rahulist elu. Kes rahul ei olnud, oli halb kodanik, ja et ta rahul ei olnud, see oli ta oma süü. Kodanikul oli ohtraste süüa ja seepärast wähe mõtelda. Wõistlus ei pannud teda pead murdma, ei ajanud teda ärewusesse. Leib oli odaw, kauba- ja käsitöö-tarwitajad kindlad, hinnad rahuloldawad. Sell ja õpipoiss töökojas, sell ja õpipoiss kaupluses — nad elasiwad peremehe juures, sõiwad tema lauas, saiwad tema käest suuremalt osalt riidegi, ning wõisiwad siis seda kasinama rahapalgaga leppida. Talupoeg turul müüs oma kauba — praeguse wastu — poole hinnaga ära; linn oli weel wäike, ostjaid wähe ning puruwaesel talupojal ka wähesest rahast suur arwamine, sest et ta raha nii harwaste nägi.
Äri- ja eraelu — kõik käis unist, aeglast sammu. Weel ei ühendanud raudtee linna wälise ilmaga, ei toonud siia uusi nägusid, uusi aateid ja mõtteid, ei pildunud uusi ja odawaid kaupasid müügiturule. Ainust ühendust wäljamaaga pidas laewasõit ülewal, ja seegi oli kasin, tukkuw, korraldamata; ainust ühendust maaga ja kaugema riigiga wõimaldasiwad maanteed, ja needki oliwad läbikäigu edenda-
