108
wuse-jälgesid, aga walatud pisaratest polnud midagi märgata. Hoopis selle wastu: kuiw pilk, mis ta kosilase peale heitis, oli julge ja hiilgas sisemisest õnnest, nagu poleks midagi paha sündinud. Nähtawalt oli ta wastase pealetikkumise wõidurikkalt tagasi löönud.
Päew saadeti süües ja juues, jalutades ja tantsides mööda ning õhtu pimedaks jõuti puruwäsinult, aga kõige paremas tujus linna tagasi. Mathias ja Bertha hoidsiwad endid üksteisest kawalaste eemale, et mammat mitte üleliiga äritada: nad wõisiwad seda ju ka rahuga teha, sest nende wahe oli ju nüüd selge. Kui mammat wankrilt maha aidati — seda tegi wäga wiisakalt Oskar Brandt, emand Wittelbachi truu seltsiline — leidsiwad nad pimedas siiski mahti, tugewaste, soojaste üksteise kätt suruda. Nende leping oli walmis — leping eelseiswa wõitluse ja siis terwe elu kohta.
Bertha Wittelbachi armastus waese tisleriselli wastu pidi suur olema, kui ta iseenese nii täieste ära salgas, et ta wägiwaldsel käel kõik maha tahtis kiskuda, mis neid üksteisest lahutas. Ta lükkas ümber ja mattis maha oma uhkuse ja kõrkuse, oma perekonna traditsionid, oma wanemate ja iseenese hea kodaniku-nime ja kõik senised seltskondlised arwamised ning tõekspidamised. Ja tõeste, Bertha armastus oli suur. See meesterahwas oli tema põues juba tundmusi äratanud, kui talle weel kõik lootused õnneliku „seisusekohase“ abielu peale wastu naeratasiwad. Mati ei olnud Bertha meelest mitte ainult nägus poiss, kes oma meeldiwa wälimusega, oma suuruse, tugewuse ja wäledusega, iga naisterahwa tähelpanemist pidi äratama, waid ta oli ka üks neist inimestest, kes oma sisemise eluga ligi tõmmawad, köidawad, kelle silmas, heales, kõnes midagi on, mis unustamataks jääb, mida sa ikka jälle igatsed näha ja kuulda
