104
Warblane aga hüüdis: „Tshik — tshirik!“ ja wares karjus: „Kroaa! Kroaa!“
„Jah, ma olen seda tähele pannud, ja tahaksin teada saada, mis Teie südant rõhub.“
„Aga see ei wõi Teid ju mitte huwitada, mis waese selli südant rõhub.“
„Seal eksite, isand Lutz.“
„Kas tõeste, mamsel Bertha?“
„Tshik-tshirik!“
„Kroaa! Kroaa!“
„Ma wõtan iga inimese saatusest osa, isand Lutz.“
„Siis on Teil kuldne süda, mamsel Bertha!“
„Ja meie kahekesi oleme nii kaua ühe katuse all elanud.“
„Juba üheksa aastat. Aga wiimaks peab ometigi lahkumine tulema…“
„Lahkumine? Teie tahate meilt ära minna?“ Mamsel Bertha pidi peaaegu püsti hüppama.
„Sellepärast ma nii kurb olengi.“
„Tshik — tshirik, kui kawal poiss!“ ütles warblane.
„Isand Lutz, ma ei mõista Teie juttu,“ ütles neiu Bertha, ja ta heal tuletas ööpiku armulaulu meelde. „Kui Teie lahkumise üle nii kurb olete, siis ärge ometi lahkuge! Teie pole ju mitte sunnitud lahkuma.“
„Ma olen sunnitud.“
„Kuidas? Mispärast?“
„Seda ei wõi ma Teile mitte öelda.“
„Ma palun, isand Lutz!“
Ei tea, kuda wõi kumbalt poolt see tuli, aga nende käed puutusiwad kokku ja jäiwad ühte.
„Waadake, mamsel Bertha,“ ütles Mathias, ja ta õiglane, otsekohene meel murdis omale korraga teed, „mina olen inimene, kes elus edasi püüab saada, kes haljale oksale
