— 83 —
haawu tuulispasaks käimisest saanud olewat. Sarnasid inimesi kutsutakse siis Tuulispasa Jaaniks, Juhaniks, Hansuks, ehk kudas nende nimi juhtub olema.
Korra külwas mees seemet. Tuulispask tuli, wiis seemne ära. Teisel päewal külwab mees uuesti. Jälle tuulispask platsis. Mees wõttis nua, wiskas tuulispaska. Läks selle peale külasse waatama, kes haawatud. Leidiski ühe wanamoori. Wanamoor suri mõne päewa pärast oma haawa kätte. — Kui aga tuulispask aru saab, et teda tahetakse haawata, oskab ta ennast selle eest hoida. Korra ootas mees, kirwes pios, tuulispasa ligimale tulemist. Üsna mehe juurde jõudes paiskas mees tuulispaska kirwega. Wali kolks oli kuulda. Mees rõõmus, et tuulispask surma haawa saanud. Aga ei tuulispasal wiga midagi. Tuulispask oli mehe kirwe raudkiwisse wisanud. Kirwe silm eest täiesti ära, mees kirwest ilma.
Wiedemann ütleb tuulispasa kohta weel, et teda nähes piab kas sülitama ehk ütlema: „Tuulispask, tuhakott! Wõta nii palju kui Jumal annab, s—a suhu, p—a parda!“ Neid sõnu kuuldes nähikse tuulispask waranduse ärawiimise pooleli jätwat.
