— 68 —
X.
Tont.
Nii palju tui meie rahwas ka tondist teab rääkida, nii wäga puudub tall ometi õige arusaamine tondist. Isegi meie kirjanikkude kohta, kes wana usu kohta midagi kirjutanud, ei wõi tihti palju paremat tunnistust anda. Blumberg teeb Kalewipoja seletuses tondi maja waimuks, kes oma peremehele warandust kätte kannab. Seda waimu laseb ta peale selle weel wedaja, warakandja, krati, puugi, pisuhänna ja tulihänna nime kanda. Niisama wähä näeb J. Jung wahet tondi, tulihänna ja pisuhänna wahel: neist kõigist kõneleb ta korraga.
Selgem arusaamine puutub meil ometi J. Holzmayeri tööst silma. Holzmayeri järele on tont waim, kes mitmel kujul ilmub ja ennast nimelt ristteedel ja kirikuaedadel näitab. Wiedemann ütleb tondi kohta, et tondi nimi üleüldse kurjewaimusid tähendada, ilma et tont iseäralikku olemist tähendaks. Lugu on praegu küll niisugune, et tondi nimega tawalisesti kurje waimusid üleüldse nimetatakse, aga peale selle on päris tondil weel oma iseäraline tähendus. Tulihända, kratti wõi puuki tondiks teha on niisama hea kui ütelda, et kindral on kroonumees. Me teame aga, et mitmesugusid kroonumehi on olemas, seega ei wõi ma sugugi selget aru kätte saada, missugusest kroonumehest räägitakse, kui üleüldiselt üteldakse „kroonu-
