— 66 —
hinda. Niisugune müümine on seda aru saadawam, kui müüdaw elukas puuk ei olnudki, waid tulihänd, kes ju lühikese ajaga oma peremehe rikkaks küll wõis teha. Kuda lugu pärast müüjaga puugi omanikuga läks, kas ta wanapagana küüsist lahti pääsis wõi ei, selle kohta ei anna wanad jutud mingisugust seletust. Niisama wähä annawad wanad jutud otsust selle kohta, missugusesse olekusse wanapagan puugi uue omaniku wasta astus, kas tuli hiljem selle hinge enesele pärima wõi ei. Kui wanapagan ka tuli, pidi ta küll wist pika ninaga oma teed minema, sest puugi uus omanik ei olnud temaga ju mingisugust kontrahti teinud ega pruukinud seega oma hinge wanakolli lätte anda. Kihutasiwad ju need nupumehed, kes wanalepaganale kauba tegemise ajal oma were asemel wõerast werd ehk midagi muud ainet annud, wanapagana hõlpsasti minema, kui see hinge tuli pärima, — kui palju hõlpsam ei olnud sarnane minema kihutamine weel neil, kes kauba tegemisest midagi ei teadnud. Seega wõime julgesti oletada, et see, kes kellegi käest walmis tehtud puugi ostis, wanapagana küüsist alati ära pääsis. Müümisega arwas rahwas aga ka puugi (õigem tulihänna) esimese omaniku wanapagana küüsist lahti pääswat.
Enne juba on tähendatud, et puuk tihti kassi näol ilmus. Kass ei ole mitte ainuke, kelle kuju puuk kannab. Weel enam näitab ta ennast musta kuke näol. Kui niisugust kukke wihastatakse, hakab
