— 56 —
VIII.
Pisuhänd.
Tawalisesti pruugitakse ilma wahet tegemata tulihänna ja pisuhänna nime. Mõnes kohas, nagu Lõune-Läänemaal, räägitakse ometi ainult tulihännast, teisal jälle, nagu Lõune-Tartumaal, üksi pisuhännast. Kus aga pisuhänna nime pruugitakse, peetakse pisuhända meie oma rahwa waimuks. Ma pian tunnistama, et waimu „händ“ mind esiotsa niisamasugusele eksiarwamisele wedas, kui ma enesele ka seletada ei wõinud, missugusest meie sõnast pisuhänna sõna esimene pool piaks sündinud olema.
Pisuhänna loomu aga paremini uurides sain warsti aru kätte, et pisuhänd oma hännaga meile kui ka mitte tuld, siis ometi tuhka silma wisanud. Sest meie „hänna“ sõna ei jaksa weel terwet „pisuhända“ meie keeli sõnaks muuta, niisama wähä nagu landsaha sõnas sahk landi oma wennaks muudab ehk Heliste tanawa sõnas tanaw Heliste oma maameheks teeb.
Läheme nende Rootslaste juurde, kes Ranna-Läänemaal elawad, siis leiame sealgi tuttawa pisuhänna eest, kuid ainult selle wahega, et Rootslased ta hänna otsast maha raiunud ehk ütleme parem, talle sugugi weel hända külge pannud ei ole. Neil kannab meie tuttaw pisuhänd ainult „bisa“ ehk „bise“ nime. Rootslaste juurest meie juurde lennates ja oma lennuteel suurt saba järele
