— 4 —
„Kratt!“ karjus üks.
„Tulihänd!“ hüüdis teine.
Terwe meeste hulk wahtis põhja poole. Minagi lõin silmad sinna poole ja nägin nüüd, kudas suur meteor pikka tule joont järele jättes metsa kohta maha langes.
Enne weel kui midagi sain wastata, wilkus nuga ühe mehe käes, pastla paelad tegiwad kriks ja kraks ja pastal ise lendas mehe jalast kus seda ja teist.
Teine jälle hakas oma uue kuue külge kinni ja käristas selle meelega ühe joonega katki.
Kolmas tahtis liig ruttu püstaia pealt maha lipata. Kuub jäi mehikesel aga roika taha kinni ja teraw oks tegi kuuega sedasama, mis teine ise meelel kuuega teinud. Mees aga ei pannud takistust tähele. Riide tükk jäi roika otsa ripendama, mees pööris selja metsa poole, tegi kõik nööbid lahti ja waatas siis läbi arude metsa poole.
„Nüüd on käes! Nüüd on käes!“ kisendasiwad teised.
Kõik need juhtumised sündisiwad nii ütelda wälgu kiirusega, sada korda rutemalt kui ma neid olen jõudnud jutustada.
Ma ei teadnud, mis asjast arwata. Kas olin ma hullude hulka jõudnud? Kõik, mida nägin, näitas ennem hullude kui mõistlikkude inimeste tegude moodi. Siiski seda polnud ma weel elades kuulnud, et siia külasse hullumaja asutatud. Ka ei olnud ma kuulnud, et meie pool hulle inimesi
