I.
Tulihänna-kirjandus.
Tulihännast teab meie kirjandus wähä rääkida. Kalewipoeg läheb tulihännast waikides mööda ja niisama käib Kreutzwald „Eesti rahwa ennemuistsetes juttudes“ tulihännaga wõera isa kombel ümber. Tulihännast waikiwad ka Kunderi „Eesti muinasjutud“ ja Kõrwi „Eesti rahwa muiste-jutud ja wanad kõned.“ Lühike seletus tulihänna kohta puutub meile J. Jungi „Kodumaalt nr. 6“ silma. Mõnesugusid juttusid tulihänna kohta leiame alles „Rahwa raamatutes.“
Mida wähem meie keeles tulihänna kohta kirjutatud, seda enam wõeras keeles, nimelt Saksa keeles. Siin piame kõige pealt Russwurmi kirjatööd „Der Skratt“ „Inlandi“ 1848 aastakäigu 29 ja 30 numbris nimetama, kus nimetatud hoolas uurija kõik kokku kogunud, mis ta tulihänna wõi krati kohta iganes kuulnud. Osalt sedasama materjali, osalt jälle lisa endisele materjalile on Russwurm oma tähtsas raamatus „Eibofolke“, 2 annet, 1855, ära lasknud trükkida.
