— 107 —
Puugid läinud teele. Nad olnud harjunud ühes teed käima. Sellepärast noor puuk ei teadnud, kust kõige kergemalt saaki saab. Wana puuk wiinud noorema just sinna, kust nad enne kõige enam wilja ära wedanud.
Perenaene oli aga asjast ammu juba aru saanud. Oli puukide keeluks kesa ajal raiutud halu salwe põhja wilja alla pannud. Aga see ei aidanud midagi. Sellepärast saatis perenaene peremehe ööse aita wahti pidama.
Peremees pidanud siis ka just sell korral aidas wahti. Warjanud tule wilja waka alla ära.
Wana puuk saanud asjast aru. Jäenud wälja seina äärde peetama. Noor lipsanud sisse ja hakanud looma moodi wilja õgima.
Peremees seda kuuldes löönud pahema jala konsaga üks, kaks, neli ja wõtnud warju tule pealt ära. Puuk ei pääsnud enam paigastki ära.
Nüüd wõtnud peremees puugi karwupidi kinni ja wemmeldanud tublisti. Ise ütelnud ikka: „1, 2, 4! 1, 2, 4!“
Pisuhänd paluma: „Ütle wahel ka: 1, 2, 3!“
Peremees ei hooli palwest aga midagi, waid annab pihta ja ütleb ikka: „1, 2, 4! 1, 2, 4!“
Kui peremees wiimaks küll arwas olewat, ütles ta: „1, 2, 3!“
Silmapilk oli puuk aidast kadund. Plagas kodu poole.
Wana puuk kuulis seda kõik pealt ja naeris. Kui peremees aidast ära läks, kargas wana puuk
