96
„Koht on ööseseks kuriteoks kui loodud,“ ütles linnaarst kaela aknast wälja sirutades. „Ma ei mõista, kuda wana Langberg, kes muidu wäga ettewaatlik ja umbusaldaja oli, siin mitukümmend aastat üksipäini elada julges. Hoow on kitsas ja öösel muidugi kottpime. Siin seinas pole rohkem kui kambri ja köögi aknad, wastas wanaaegse aida tühi sein, mõlemas otsas kõrged müürid. Appihüüdmist wõib uulitsale waewalt kuulda ja nõnda wõisiwad kurjategijad, kui nad aga hoowi sisse peasiwad, siin mis tahes ära teha.“
„Nii palju on siisgi selge, et see mitte täitsa wõõraste inimeste tegu pole,“ tähendas Kroy autoriteetlikult. „Kurjategijad on wististi Langbergi enese lähikonnast, tema elulaadiga ja selle paigaga hästi tuttawad. Teie, Birjusin, peate kui linnajao ülewaataja Langbergi teenijaid muidugi tundma — tas Teil kellegi pääle kahtlust ei ole?“
„Esiotsa ei ole mul weel mingit käepidet,“ wastas Birjusin ettewaatlikult. „Asjaolu järele tuleks küll arwata, et Langbergi ümardaja Leena kuriteost midagi teab, aga see on wana, töntsi aruga naesterahwas, kellega midagi pääle hakata pole. Tema ise awaldas kahtlust ühe isiku pääle, aga nii üleüldiselt, nii ilma põhjenduseta, et sellest waewalt rääkida maksab. Langbergi sell ja õpipoisid on mul ka tuntud — päält näha üsna korrapäralised inimesed, keda me muidugi täna weel kuulamise alla wõtame… Esiotsa pole meil, nagu öeldud, mingit juhtnööri kurjategijate ülesleidmiseks. Waatame, kas surnu ise meile midagi ei ütle.“
Birjusin katsus surnu taskud läbi, ei leidnud aga muud midagi kui ühe rohkesti kulunud ninarätiku, sisseõmmeldud nimega „J. Langberg“, ja westitaskust wana, hõbedast uuriplõksu, mis just wiis minutit kella kahe pääl seisma oli jäänud. Uuri kaaned oliwad mõlki löödud ja klaas purustatud.
„Uur on wististi wiga saanud ja seisma jäänud, kui mõrtsukas põlwedega ohwri rinda muljus,“ seletas Birjusin. „Wähemasti teame nüüd, mil tunnil kuritöö ära tehti, ja näeme ka, et kurjategijatel rohke saak on pida-
