91
Wanamees hakkas jalgwärawa lukku lahti keerama.
„Wõti käib täna hoopis kergesti, ei tee mitte kriiksugi,“ pomises ta sinna juurde. „Wist on Leena lukku õlitanud… Kuule Paul,“ lisas ta waljusti juurde, „et sa homme tõesti tuled! Ära looda, et sind nii pea reisida lasen. Ma tahan nüüd alles elama hakata ja sinu kohus on mind wanas eas rõõmustada, muidu sa minu pärijaks ei saa. Ja kui sa minu pärast ei taha siia jääda, siis jää selle Helene pärast, kes sind pööraselt armastab.“
„Sa jamsid jälle, onu,“ kogeldas Jostson.
„Ära karda — mul on silmad pääs. Hääd ööd!“ kõlas wanamehe hääl juba wärawa tagant.
Jostson sõitis wõõrastemajasse.
7.
Selsamal ööl tapeti kaupmees Langberg ära.
Wara hommikul andis Leena politseile teada, tema olla harilikul ajal peremehe kambri ukse pihta koputanud, kuid kambrist polla ka mitmekordse koputamise pääle mingit wastust tulnud ja uks jäänud ikka lukku; tema, Leena, pidada sellepärast arwama, et peremehega asi korras pole. Pristaw Birjusin wõttis sellepääle ühe linnawahi kaasa ja läks asja waatama. Uks oli ikka lukus, wõti seespoolt luku augus. Et ka nüüd kõik kolistamine midagi ei aidanud, saatis pristaw lukusepa järele, kes ukse lahti tegi. Sisse astudes leidsiwad nad, et kapid, kummuti ja laua sahtlid lahti kistud, kõik asjad läbi soritud ja osalt põrandale loobitud oliwad. Langberg ise lamas täiesti riides, nägu tardunud werega kaetud, surnult põrandal oma woodi ees, mille riided, padjad ja matrats segamini aetud ja mitmest kohast lõhki lõigatud oliwad.
Oma wana peremeest ilma elumärkideta maas nähes hakkas Leena suure häälega kisendama. Politsei ametnikkudel oli tegemist, enne kui teda waigistada jõudsiwad.
„See pole kellegi muu, kui selle hukkaläinud õepoja tegu!“ hüüdis ta, niipea kui keelepaelad lahti peasiwad.
„Mis õepoeg see on?“ küsis pristaw.
„Kes muu kui peremehe enese õepoeg Paul.“
