88
Pohlig wiisakalt. „Meie istume parajasti lauas — palun aga piskuga leppida.“
Langberg oli paremas tujus, kui keegi teda mäletas näinud olewat. Ta kummardas emanda ees nii sügawasti, et kangeks harjutatud selgroo naksus, kraapis preilide ees jalga, näpistas ristitütre põske ja näitas õepojale rusikat: „Sina wõrukael, kus sa nii kaua hulkusid, et oma wana onugi enam waatama ei tulnud? Siin on sul wist parem kükitada, äh?… Aga olgu pääle, see ei tee mulle weel suurt südamewalu. Mul oli täna naljakas juhtumine. Nägin oma wana mõsaherrad ja meie soendasime wanu, armsaid mälestusi üles. Teie ei usu, kuda see minu wana südant liigutas ja rõõmustas. Ma sain korraga kolmkümmend aastat nooremaks ja tahan nüüd ka nooreks jääda. Küllap näete — minust saab weel hoopis uus inimene… Mis teil siin on? Napsi ja õlut? Waat’ seda ma kiidan. Hakkame aga siis pääle!“
„Kas Teie ka midagi joote?“ küsis Pohlig imestades.
Langberg hirwitas salalikult: „Muidu küll mitte, aga täna pühitsen oma uue elu hakatust. Walage aga sisse — ega minugi suu sarwest pole.“
Ta jõi klaasi põhjani tühjaks ja hakkas ahnesti sööma. Pohlig jäi temale seltsiks, kuna naesterahwad, Hugo ja Jostson üles tõusiwad.
„Ma kuulsin, et Teie wäga ilusasti klawerit mängite,“ ütles Jostson noorele Pohligile. „Kas tohiksin wäikest proowi paluda?“
„Meie klawer on waewane,“ tõrkus Hugo päris kunstniku wiisil wastu.
„Ole hää poiss, Hugo, mängi õige midagi!“ palusiwad ka Luise ja Selma ühest suust. „Tema mängib kui noor jumal,“ lisas Luise waimustatult juurde.
„Olete wist üsna uhke sarnase wenna pääle?“ naljatas Jostson.
„Olen küll,“ tõendas Luise uhkelt. „Hugo ei ole mitte ainult hää klawerimängija, waid ka muidu tark ja wiisakas poiss.“
„Luise silmas on wiisakus iga meesterahwa juures pääasi,“ tähendas Helene.
