80
„Ma näen, Teie olete hirmus uhkeks läinud, Langbergi herra. Teie ei tereta mind ilmasgi.“
„Mina peaksin Teid teretama?“ kähistas wanamees kurja imestusega. „Kas Teil mälestust polegi, paruni herra?“
Parun lõi silmad maha.
„Ja kuigi meie wahel midagi iseäralikku poleks juhtunud — ma et tea, kas Teid siisgi kummardama hakkaksin,“ kõneles Langberg rahulisemalt edasi. „Teie olete omasuguste keskel kõige wiisakuse eeskuju, alamate wastu aga ropum kui ropp. Teie ütlete minule sina ja räägite minuga kui oma toapoisiga. Mis asjamees Teie siis õige olete? Olen ma Teile midagi wõlgu? Wõi tahate Teie seisuste ja rahwuste wahesid markeerida, mulle oma suurust ja rikkust nina alla hõõruda? Ma olen wana mees ja tunnen wahesid isegi. Oma suuruse ja rikkusega wõite ennast maha matta — minul pole kumbagi tarwis.“
Parun Stern-Himmelshausen oli kui nuiaga pähe löödud. Tema suu wärises kramplikult, ta otsis sõnu ja ütles wiimaks wõõraliku, rõhutud häälega: „Teie unustate, kellega Teil tegemist on… Mõtelge, et Teie minu waraga oma rikkusele aluse panite!“
Langberg punastas kui noor tüdruk.
„Mis see tähendab?“ hüüdis ta äritatult. „Tahate Teie wahest ütelda, et mina ennast Teie waraga ülekohtusel wiisil olen rikastanud?“
Parun kohkus ära. Asi ei läinud sugugi nõnda, kuda tema siia tulles oli soowinud.
„Mina ei ütle midagi, armas Langberg,“ püüdis ta lepitust teha.
„Aga Teie tahtsite midagi ütelda,“ jonnis wanamees, kuna tema hääl tasasemaks ja sügawamaks muutus. „On Teil oma teotawaks kahtluseks mingit põhjust? Märkasite Teie oma wara wähenemist, kui mina aidamees olin?“
„Ei sugugi, aga… kus puid raiutakse, sääl laastud kukuwad.“
„Mina pole Teie laastusidgi korjanud,“ kinnitas Langberg waljusti. „Waeselt ma tulin ja waeselt läksin. Ma ei wõtnud rohkem kaasa, kui wiletsast palgast järele
