76
täitsa loomulik asi oleks olnud, kui ta selle Renkeli sarnasele pääletikkujale oma teenijate käe läbi tubli keretäie oleks anda lasknud.
„Tehku paruni herra, mis tahawad, aga mina siit ei liigu, enne kui“… algas külaline uuesti.
„Pea lõuad!“ kärgatas parun kui püssist lastult.
Ta tõusis üles ja läks oma kirjutusekambrisse, wõõrast põlgawa käeliigutusega enese järele tulla käskides. Kui ta kambri ukse hoolega oli kinni tõmmanud, raputas ta Renkeli nina all rusikat ja ütles tasase, aga tungiwa häälega: „Sina häbemata lurjus! Kas sa ei tea, mis sinusugune Eestimaa parunile wõlgu on?“
Renkel oli endine kõrtsipidaja, kes nüüd linnas raha wäljalaenamisest ja liiakasu wõtmisest elas. Ta laskis enesele hää meelega sina ütelda ja oma naha täis sõimata, kui ta aga selle eest hääd protsendid sai. Paruni wiimaste sõnade mõjul tõmbas ta selja küüru ja wastas alandlikult, aga ilma nähtawa kartuseta: „Ei mina tea paruni herrale midagi wõlgu olewat, aga paruni herra on minule wiistuhat rubla wõlgu. Need wekslid“ — Renkel tõmbas kaks, kolm paberitükki taskust ja laskis nende otsakesed peo wahelt paista — „need wekslid kisendawad maksu järele ja minu hale süda ei jõua seda kisa kauemini kannatada.“
„Kelm!“ ütles parun juba pehmemalt. „Nende wekslite pääle pole mina rohkem kui nelituhat rubla saanud, aga sinule pean wiistuhat maksma.“
„Ega kiri waleta,“ hirwitas Renkel. „Paruni herra on ju numbrid oma käega kirjutanud ja on nüüd ikka nõnda hääd ja maksawad terwe summa kohe wälja. Mul on enesel kibe häda käes — pidin ju selle raha ise wõlgu wõtma, et paruni herrad aidata. Nüüd käidakse kurjasti minu kaela pääle.“
„Aga sina maksad wiis protsenti, minu käest wõtad kakskümmendwiis.“
„Mis parata? See oli ju paruni herra enese tahtmine — ega mina raha pakkuma tulnud.“
„Õigus. Aga nüüd kannata weel paar nädalat, siis on mul raha. Praegu ei ole kopikat kodu.“
