55
Kõik lapsed ja koerad on minu sõbrad. Ma olen seni mureta kui lind oksa pääl elanud. Ma pole midagi põhjalikult õppinud, arwates, et kõik iseenesest tuleb… Nüüd öeldakse mulle, et isal raha otsas, ja kästakse rikast naest kosida.“
Siin waatas Benno neiule otsekohe ja terawalt silmade sisse. Need silmad oliwad selged ja lahked nagu ikka. Luise õrna palet kattis häkiline kahwatus, mida aga Benno tähele ei pannud.
„Rikka naese kosimine pole ju weel kõige suurem õnnetus,“ ütles HeIene rahuliselt.
Parun lõi käega laua pääle ja hüüdis ägedalt: „Ma ei wõi ega taha mitte! Ma armastan ju ülearu… seda… seda wäikest kelmi Selmad.“
Selma punastas ja tegi wäga kurja näo.
„So—o?“ ütles ta mokki torusse ajades ja riiwas wanemat õde tähenduserikka pilguga.
Meister tuli weinipudeliga ja konserwitoosidega tagasi. Emand hakkas tütarde abil lauda katma. Waheajal mahutas Pohlig enese paruni kõrwa, waatas temale armastusega silmi ja ütles tasakesti: „Ma pole weel mahti saanud, Teid, armas ja auustatud paruni herra, Teie kena saadetuse eest tänada.“
Benno tegi suured silmad: „Ma ei saa aru, millest Teie räägite.“
Pohlig pilgutas silmi, muigutas mokki.
„Eks ma mõista — Teie olete õige Saksa rüütel, kes oma häätegude eest tänu ei nõua… Mul oli tõesti peenike peos — nüüd olen jälle mõneks ajaks peastetud. Sada rubla ei ole wäike asi. Muidugi jääb see ainult laenuks, mida ma omal ajal auusasti ära tasun.“
„Teil ei ole mulle midagi tasuda… ma ei saa tõesti ühestgi sõnast aru…“ kogeldas Benno.
Pohlig pani oma sõrmeotsad hellasti paruni käe pääle ja sosistas kawalasti naeratades: „Seda paremini mõistan mina. Weel üks kord: tuhat tänu ja siis — suu lukku.“
Benno kehitas meeleäraheitlikult õlasid…
Söömalaual istutas Pohlig paruni selle tooli pääle, mis kõige wähem wigastatud oli ja pani temale oma käega kõige paremad suutäied ette. Tema ise sõi mõistusega ja
