41
angerjat maitses. Kange wiin hakkas wanamehe pääle, kes ju mitte harjunud joodik ei olnud, warsti mõjuma. Ta silmad läikisiwad, terawad palenukid lõiwad punetama, keelepaelad peasiwad lahti.
„Sa küsid, miks mina joon?“ algas ta juba weidi takistatud keelega. „Arwad sa, et wanal koil, nagu mind hüütakse, hinge sees ei ole? Ma olen lapsest saadik kui hobune töötanud, kui koer elanud, aga sellepärast ei ole ma weel koer ega hobune, ei ka mõni hingeta masin. Mul on mõistus pääs ja süda rinnus. Ma näen küll, et ma raha ilma õige otstarbeta kokku kraabin. Kellele ma seda korjan? Naerjale pärijale, ja see oled sina… see on, kui ma sind oma pärijaks tahan teha. Muidugi ei ole see kellegi otstarbe. Mul ei olegi otstarbet olnud. Raha ahnus on mulle külge loodud. Ma armastan raha tema enese pärast, tema korjamine wõttis kõik mu aja ära. Mul polnud mahti muude asjade pääle mõtelda. Inimesi ma ei sallinud, ja see pole ime, sest ma pole kellegi poolt lahkust ega armastust näinud. Sa tahad wist ütelda: ma pole ise armastust otsinud? Ükspuhas — mu wead ei teinud mulle suurt waewa. Aga sest saadik, kui sina siin ühe aasta elasid, on mu rahu rikutud. Ma pole enam endine inimene… Sinul oli imelik mõju minu pääle — wististi oled sa kas wäga kawal wõi wäga hää inimene. Kas mäletad weel, kuda ma sinu nurumise pääle selle wana priiskaja Pohligi lapsele waderiks tulin? See oli minu elus esimene ja wiimne kord. Kinkisin koguni hõbelusika! Ja see halpus kestab weelgi edasi: hiljuti wõtsin Pohligi poja, keda üksgi kaupmees pidada ei taha, oma juurde õpipoisiks ja maksan lollikesele, kellest mul mingit kasu pole, kümme rubla kuus palka!… Ja paari päewa eest tegin weel hullema tembu. Kuulsin, et wana Pohlig suures hädas olla ja — mõtle seda nõdrameelsust! — saatsin tale postiga sada rubla. Muidugi pole tal kõige wähemat aimu, kust see õnnistus tuleb.“
Langberg häbenes silmanähtawalt oma rumala tembu pärast. Tuju parandamiseks tühendas ta ääreni täidetud klaasi üht lonksuga ja hammustas haput kurki pääle.
