36
mine hääl, et ma sind iialgi enam näha ei saa, kui ma selle reisi, mis ammugi plaanitud oli, edasi lükkan.“
„Tohoo, ega sa ometi weel surra taha?“ küsis Langberg pilgelikult.
„Kes teab?“
„Wõi lootsid siin juba… pärandust leida?“
„Sa püüad mind asjata haawata, armas onu,“ ütles Jostson tõsiselt. „Ma näen su silmist, et sa nii kuri ei ole, kui sa näidata tahad. Weel rohkem: sa ei suuda oma salarõõmu täiesti warjata ja tunned südames wäga hästi, et meie teine teisele wastastikku ainsateks sugulasteks ilma pääl oleme. Miks sa siis minuga seda inetut kometit mängid?“
„Mis kometit?“ turtsus wanamees mahalöödud silmil. „Mis kasu neist sugulastest on? Mitte midagi muud kui tüli ja riidu. Aita neid eest ja takka ja kuule sõimu pääle kauba. Mida wähem inimesel sugulasi ja sõpru, seda rahulisem elu. Mina pole enesele neid kodjakaid iialgi himustanud ja saan sedawiisi kõige paremini läbi.“
Langberg rääkis puhast tõtt — sugulaste ja sõprade järele polnud ta ilmasgi suurt igatsust tundnud. Ja siisgi — üks ainuke kord oliwad ka tema kiwinenud wanapoisi-südames soojemad tundmused ärganud. Oma ainsat õde oli ta enesest ikka eemal hoidnud, sest et ta waeste õhkamist ja rahamangumist wihkas, kuid salamahti oli ta õde aidanud ja õepoega hästi koolitada lasknud. Ja kui õde waese lesena suri, wõttis Langberg õepoja enese juurde, et teda tubliks kaupmeheks, oma õitswa kaupluse sündsaks pärijaks wälja õpetada. Paul oli sel ajal 17 aastat wana. Ühe aasta sees, mis ta onuga koos elas, sündis Langbergiga ime. Ta hakkas oma kaasinimesi usaldama ja seltsi otsima, wõttis ka enese juures tuttawaid wastu ja kannatas, et Pauli sõbrad teda waatamas käisiwad. Ta muretses enesele paremad riided ja sõi paremat toitu — ühe sõnaga: oli kõige paremal teel, üsna igapäewaseks inimeseks saada. Räägiti koguni, et ta ühe rikka lese juures kuuenda kohwitassi järeldusel kosjajuttu teinud — muidugi naljatoonil… Ja siis tuli see päew, mil Paul, see kõigest arusaaja, kannatlik ja ikka rõõmus Paul,
