28
Maasikas astus kaupmeeste laua juurde ja kummardas sügawasti…
Jostson kõndis, silmadega noort klawerimängijat otsides, ühest ruumist teise. Toakeses, mis puhwetist kõige kaugemal oli, nägi ta Pohligi teise mustawerd nooremehega õlleklaaside juures istuwat. Jostson tahtis juba sisse astuda, aga et sel ajal mitu inimest uksest wälja, saali poole tõttasiwad, kus näitemäng algas, jäi ta eesruumi ja wõttis akna all istet. Tekkinud waikuses tungisiwad ainult weel kaks noort meesterahwa häält temale kõrwu. Nende saksakeelsest jutuajamisest märkas Jostson sedamaid, et üks hääl, mis pehmelt ja nukralt kõlas, klawerimängija oma pidi olema, kuna tema nokastanud seltsimees kõwa, lõikawa häälega kõneles.
„Ei tea, kes selle pagana Rettigi oma topsiwennaga siia kihutas,“ kirus wiimne hääl. „Läheksin ka näitemängu waatama, aga ei pease saali — wanamees põigiti ees. Muidugi loodab ta siit kõige odawamalt lindusid kätte saada. Kurat teda wõtku! Ei lase siingi rahus lakkuda.“
„Ma kuulen esimest korda, et Martin Timm kedagi inimest kardab, päälegi weel oma peremeest,“ kuuldus Pohligi hääl.
Timm naeris põlgawalt: „Hahaha, mina peaksin Rettigi kartma! Ega seda ole. Ma sõiman ta silmad poodisgi täis. Aga kui tema mind siin purjutamas näeb, siis on kohe nuuskimine lahti: kust sa raha wõtad? Jah, küsi!… Ma saan 20 rubla kuus palka ja löön wahel ühe õhtuga rohkem läbi. Puudust pole mul ilmasgi.“
„Kust sa raha wõtad?“
„Jah — seda peab mõistma.“
„Mina ei mõista.“
„See on sinu kahju. Oleksin mina sinu asemel!… Wana koi Langberg on kümme korda rikkam kui Rettig ja Walker kokku. Need ajawad küll toredust taga, aga see on kõik silmamoondamine, üles puhutud kraam, liiw silmadesse. Salamahti laenawad ja kerjawad, kust saawad. Rettig ei saa minu wiletsat palkagi korrapäraliselt maksta, aga elada ma ometi tahan. Wõtan siis, kuda saan… On sel Rettigil wahest rohkem õigust lõbu pääle, kui minul? Tema kaupleb ja prassib isa rahaga. On see minu süü,
