145
tujus olla, sest wõlauskujad näitasiwad nüüd ristiinimeste pikka meelt ja wanad päewad ei teinud temale enam kolli. Wana paruninna lõikas kaupmehe-prouade meelituste juurde weidi kannataja näo ja jagas neile harwa mõne sõna moka otsast. Benno näost paistis kerge tüdimus, kuna tema noor abikaasa õnnest säras ja kui linawästrik wadistas.
Jostsoni ja Helene ümber seisiwad ainult omaksed ja mõned Pohligi perekonna lähemad tuttawad. Laulatus oli kodu waikselt ära peetud. See oli Helene soow, millest ta ei taganenud, ehk küll isa Pohlig, Luise ja nende meelehääks ka Jostson hoopis teist laadi pulmapidu plaanisiwad. Helene seisis ka tawalise pulmareisi wastu ja awaldas suurt igatsust Amerika jõe kaldal seiswa maja järele, kuid selle poolest jäi Jostson kangekaelseks, üteldes: „Amerika ei jookse meie eest ära ja meie ei tee suurt konksu, kui Italiast läbi läheme. Sääl soendame endid looduse ja kunsti päikesepaistel, enne kui siit külmast tulles külmasse pesasse poeme.“
„Kus sina oled, sääl pole külma,“ meelitas Helene ja — andis järele.
Hugo, kes nüüd juba õemehe sobitusel Peterburi konserwatoriumis õppis ja pulmaks koju oli tulnud, kippus küll Italiasse kaasa, aga teda ei wõetud, waid kästi wirgalt õppida.
Waksalis seisiwad mõlemad pulmaseltsid üks teisest kaugel ega puutunud mingil wiisil kokku. Kui Benno kord endiste tuttawate ligidale sattus, kergitas meister Pohlig kübarat. Benno tegi niisama ja läks sõna lausumata mööda. Näitas, kui ei paneks ta teisi perekonna-liikmeid tähele.
„Peaks ta tõesti upsakam olema, kui mina arwasin?“ pomises Pohlig.
Luise kräsutas kibedalt mokki ja Selma ajas oma ümargused lapsesilmad imestades laiali. Jostson ja Helene waatasiwad kui käsu pääle teine teise silma ja naeratasiwad mõlemad.
„Mis inimesed need on, keda sina praegu teretasid?“ küsis noor paruniproua, kui Benno tema juurde tagasi tuli.
„Kellest sa räägid?“ kohmas Benno. Tema mõtted oliwad laiali.
