126
„Ma tahaksin selle inimesega kord nelja silma all kõneleda,“ ütles ta mõtlewalt.
„Küll ma toimetan, et herra Timm sind armulikult jutule wõtab,“ naeris pristaw. „Aga nüüd peame ruttama. Tegewuse plaani jõuame pikal teel küllalt läbi mõtelda.“
✻
N. trahter oli sel ööl inimestest peaaegu tühi. Aastaaeg oli alles sügisepoolne, kuna harilikud wäljasõidud esimese lumega algawad. Maakoha pääl lasus pühalik öörahu ja see puhas, neitsilik metsalõhn, mis linna lõbuküttisid imelikul wiisil ikka märatsema meelitab. Täna heitsiwad ainult kaks, kolm aknat tumeda lambiwalguse jugasid uinuwa metsa pimedusesse ja ühest ainsast kõrwalisest kambrist kuuldus weel joobnud häälitsemist, naeru ja kõlinat.
Sääl logelesiwad Martin Timm ja tema seltsilised pudelite ja klaasidega raskesti koormatud laua ümber. Joomiseks polnud wist enam kellegil suurt himu, aga nad jõiwad siisgi, et oma roidunud elujõudu otsekui astlaga erutada. Silmanähtawalt oli Timm oma pääd ja kõhtu kõige rohkemalt wäsitanud. Tema silmad kippusiwad kinni, kuna teine meesterahwas ikka weel rasket ja raswast nalja heitis, mis naesterahwaid hirnuma pani. Üks wiimastest, noor, kena, kollase lakaga ja wäga kasimata suuga tüdruk, tüdines naljatamisest wiimaks ära ja hakkas Timmi kaelustama, ennast kui kass tema põlwedele libistades ja mahedasti näogudes: „Oh sa mu pisi tibukene, mu musta pääga musutrullike! Ma armastan sind koledal kombel… Kas mäletad weel, et mulle homme sõrmuse ja prossi kinkida lubasid? Anna parem raha nüüd kohe kätte, ma ostan ise.“
Timm raputas ilusa tüdruku oma põlwedelt maha, andis tale ka weel rusikaga kuklasse ja torises lällitawal keelel: „Sina lagunenud, oled sa mind weel wähe koorinud? Ma ei taha sind nähagi ja mõtlesin praegu hoopis teise tüdruku pääle. Waat’ kui ma selle kätte saaksin, siis müüksin enese tema meelehääks ihu ja hingega ära.“
Pahandatud neiu ütles täie suuga kurja ja hakkas sõimama.
