124
Hilisel õhtul tõi üks neist meestest, keda Birjusin Timmide elukoha lähikonda walwama jätnud, pristawile teate, et „hiir peaaegu lõksus“ olla.
„Mina ootasin asjata, kuni pime kätte tuli,“ jutustas mees oma nähtusi. „Siis sõitis kahehobuse woorimees, kellel kaks meesterahwast ja kaks naesterahwast pääl oli, teatud maja ette. Kõik sõitjad oliwad purjus ja naersiwad ja kriiskasiwad läbisegamini. Üks hüppas troskalt maha ja käskis teisi oodata. Ma tundsin häälest Martin Timmi ära ja hiilisin nii, et seda keegi tähele ei pannud, tema järel õuewärawast sisse. Ta ei astunud aga mitte wanemate elutuppa, waid tegi tagaõues poollagunenud kuuri räästa all tegemist. Natukese aja pärast tuli ta säält wälja ja läks, ka seekord ilma majasse astumata, uulitsale tagasi. Ma kuulsin, kuda ta woorimeest N.-le (mees nimetas linnast mõne wersta kaugusel olewat trahterit) sõita käskis. Mina läkitasin seltsimehe nende kannule. Ise hakkasin räästaalust, kus Timm oli seisnud, läbi otsima ja leidsin pikema kobamise järele seina ja katuse wahele tehtud pesast selle pakikese.“
Salakuulaja tõmbas taskust määrinud nartsu, mille sisse midagi mässitud oli, ja andis selle pristawi kätte, kes nartsu seest ühe sajarublase paberiraha ja terwe lasu kokku pandud kupongipoognaid laua pääle puistas. Oma hää mälestusega märkas Birjusin kohe, et mitmete kupongide numbrid needsamad oliwad, mida ta Langbergi wäärtpaberite nimekirjast meeles oli pidanud.
„Timm on auusasti jaotanud,“ ümises Birjusin enese ette. „Paberid peremehele, kupongid sulasele… Kas ise rewideerisid nartsu sisekonda, enne kui siia tulid?“ küsis ta waljusti.
Salakuulaja kelminägu ilmutas täit ilmasüütust, kuna ta rahuliselt wastas: „Ma tõin pakikese siia, nagu ma ta räästa alt leidsin. Nartsu pole ma lahti wõtnud.“
„See on weidi imelik,“ ütles Birjusin silma pilgutades. „Hartknochi panga teenijad räägiwad, et Langberg säält päewal enne surma pääle kahetuhande rubla, kõik sajarublastes paberirahades, ära toonud. Kuhu peaks kõik see raha jäänud olema?“
