107
sain, mis jällegi wanamehe kareda, paindumata, wanatestamendilise mõttelaadi pääle walgust heidab. Tema ise oli isalt päritud piibli ära lahutanud ja Wana Testamendi iseäralikult pookida lasknud. Oma tegu põhjendab ta sõnadega, mis mul weel hästi meeles on. Tema ütles: „Uue Testamendi lugemine ei tee mulle muud kui walu. Kõik see kena õpetus ligemise armastusest ja inimeste wennastusest pole muud kui unenägu, millel tõelises elus iialgi aset pole olnud ega wõigi olla, kui mitte Jumal ise inimesi uueks ei loo“… Wana Testamenti luges ta sagedasti, et andnud seda aga iialgi minu kätte, waid hoidis teda kummuti sahtlis luku taga. Kogemata nägin ma kord, kuda ta oma rahapaberite nimekirja raamatu wahele pistis… Siin ta wist ongi.“
Jostson wõttis raamatu wahelt paberilehe, mis peenikese kirja ja numbritega üleni kaetud oli. Lehel oli päälkirjaks: „Johann Langbergi wäärtpaberid 1. märtsil 188*.“ Alamal järgnesiwad sõnad: „Paremat mul ei ole, mis ka minusugust inimese auu sisse tõstaks ja minu kätt wastulöömisele kinnitaks.“
Birjusin wõttis lehe enese kätte ja hakkas rahapaberite nimesid, seeriaid ja numbrid ahne pilguga uurima. Jostsonile puutusiwad sellel raamatu kohal, kust ta paberilehe leidis, mõned read silma, milledele kriipsud alla tõmmatud oliwad. See oli osake 3. Moosese raamatu 24. päätükist. Jostson luges:
„Ja kui keegi oma ligemisele wiga teeb, nõnda kui ta on teinud, seda wiisi peab temale tehtama. Murdmine murdmise wastu, silm silma wastu, hammas hamba wastu; nõnda kui ta ühe inimesele wiga teinud, nõnda peab temale tehtama.“
Jostson jäi mõtlema.
„Sinu onu peeti jõukaks meheks, aga ma ei oleks uskunud, et ta puhta kapitali poolest nii rikas oli, kui see nimekiri näitab,“ ütles Birjusin. „Wäärtpaberite summa teeb 74,000 rubla wälja. Lõpuks seisab siin weel: „Parun Stern-Himmelshauseni wekslid 21,000-de rubla pääle, mis ma tema wõlauskujate käest ära ostsin“… Kui maja ja kaupluse juurde arwame, siis tuleb ilus
