101
joonistusega ja seadis mõlemad kannad põrandal nähtawa werejälje pääle.
„Ei lähe kokku,“ ütles ta pääd raputades. „Kand on jäljest hää tüki kitsam.“
„See ei tähenda midagi,“ seletas Kroy. „Küllap tal teine paar saapaid kodu on… Kus sa öösel olid?“
„Ma magasin wanemate juures,“ wastas Hugo tüdinenud häälega.
„Mis kella ajal sa magama läksid?“ päris raekohtu liige edasi.
Hugo mõtles silmapilgu, enne kui ta kostis: „Ma arwan, kell oli üksteistkümmend löönud, kui herra Langberg ja tema sugulane Jostson meilt ära läksiwad. Pärast seda heitsime meie kõik magama.“
„Jälle see Jostson!“ hüüdis Kroy. „See inimene on kahtlemata kuriteo osaline… Langberg käis siis eila õhtul sinu wanemate juures?“
„Jah, ta oli nende wana tuttaw.“
„Ja see Jostson läks temaga koos ära? Asi selgub imeliku kiirusega… Kas sina siis mitte kohe nende kaasa ei läinud?“
„Ma ütlesin ju, et ma magama heitsin.“
„Aga mis asi sind täna hommikul siia ajas?“
Hugo tegi suured silmad: „Ma pidin ju tulema — pood tehtakse kell kaheksa lahti.“
„Hm, jah. Sa oled kawal ja külmawereline poiss. Sa teadsid küll, et täna poodi lahti ei tehta, aga tulid siisgi. Bravo!… Kus see Jostson elab?“
„Ta ütles enese ühes hotellis elawat.“
„Birjusin, selle inimese peame täna weel kätte saama,“ ütles Kroy politseiametnikule.
„Ma lähen ise teda otsima, nii pea kui siin lõpetame,“ wastas pristaw.
Linnaarst silmitses Hugo nägu, kaela ja käsa kõige suurema hoolega ja ütles pääd raputades: „Ma ei leia ühtegi kriimu, kuna neid mõrtsuka küljes ometi oleks pidanud olema.“
„See ei tähenda midagi,“ seletas Kroy. „Teie ise
