Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
HAIGE
l
Mu liha rõõmulätted kuivaks valgund.
Ma olen põllupind, mis kiviks kalgund.
Kui kraabiks uksi niutsuv koeraroju,
nii ahastab mus hing ja kipub koju.
Kas vööruses ei koputanud keegi?
Suus läila maitseb leib, ma hülgan veegi.
Õhk näole hangub lämmatavalt raske
kui kipsivorm, kust võetaks kooljamaske.
Miks ikka kohtupasun veel ei unda?
Toas oleks nagu tõmbetuuli tunda...
Kuid kaljurüü, mis moodustab mu puuri,
ei anna vabaks kivvi krampund juuri.
Sääl äkki — välk ja pasunate kaja...
Kuid juba paiskus püsti kogu maja:
„Ta sureb! Vett...“ Siis arst ja kanged rohud...
Ah, milleks kõik see jant, kui Looja mõistab kohut!
16
