ettevaatus: ta läheb jälle vargile; pehmus: vaesed lapsed ehk…
Tähed, säravad aknad, lumised kuused ja kõrgete majade tume vari ja pääpööritus ja üks taskuraamatu leht käes.
✻
Kohtusaal on puupüsti rahvast täis. Haruldane asi on täna otsustada. Mees on üheainsa saia pärast kohtu all. Küll on ime!
Rahvas vaatab, vaatab…
Tema, see va sarviku jätis, hulltudeng, oli ta kohtusse kaevanud, va „Posti“ endine toimetaja. Hulkus mööda maad, oli kinni istunud ja jumal teab, mis kõik teinud, näinud, kus käinud, mis olnud. Teda visati mädamunadega, solgiveega, teda ülendati, alandati — teadku keegi paremini, mis eest! Tema oli Prometheus isesugune vast, või mis ta oli. Va hull! Va loll! Va uskumatu koer!
Tühi kõik. Ta oli null. Nullina sündinud, nullina kasvanud.
„Seda on kurat teinud,“ oli mees kohtusaalis ütelnud. Siis oli ta pää norgu jäänud ja rahuga otsust kuulanud.
Kesse muu tegi kui kurat, ütle, kes muu. Sest kui tema südametunnistus teda vaevab, siis ta kaebab!
Ta põdes oma väävlimeres, põdes, siis nägi ta kuratliku rõõmuga, et ta teisiti ei saanud.
Mäss oli, lausa mäss! Rahvas kippus kohtunikkude kallale. Ühe saia eest kuuks
98
