Mine sisu juurde

Lehekülg:Kogutud teosed VII Liiv 1934.djvu/9

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

HIIGLANE.

Saladuslik võõras — kes sa oled? Kas ma näen sind? Või ei?

Ei, ma arvan, et ma sind näen. Kes sa oled, suur tume hiiglakogu?

Ma näen sind. Su kehagi on läbipaistev. Kõik näen säält ära.

Ei, ma ei näe õieti — tume kogu nagu läbipaistmatu, tumedus, arusaamatus…

Juba varases nooruses olen ma sind nägevat arvanud.

Kui meie, karjalapsed, riidu läksime, andsid mu seltsimehed hääled mu vastu.

Sedasama tegid ikka ka mu koolivennad. Ma olin vaene.

Ma teadsin seda, et ma vaene olen, et nad mind halvastada võivad, tohivad, mind vaest. Aga mis võisin ma selle vastu teha!

Siis olid nad uhked, kui nad nägid, et ma nendest õigesti aru saan. Uhked ja julged.

Ma nägin siis sind. Ma teadsin, et ka sina mind näed.

Kui mind mu vanemad vennad enestest maha jätsid, neid oli suur hulk, et ma nende lõbude sekka ei hoidnud, et ma väike olin, siis jäin ma sinu hooleks.