Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
MARMORIS.
Vaim on palgele tõusnud, mõtte loov hoove on sinna hingeselgelt kujunenud, pitseri pääle vajutanud — suurt sõna on tahtnud vaimuka mehe huuled öelda, välguna leegib vaim silmnäos üles, suu tahab lahti minna — aga siis tarduvad huuled — suu jääb liikumata!
Valu see ei ole!
Kerge, kerge naeratus, hääsüdamlik pilge lehvib vägevate näojoonte, öelda tahetud sõnade asemele, sõnaks saada tahtnud vaimuhüüde asemele tuleb hääsüdamlikult nagu sõbrale… pilge!
Naeratus — nagu liblikas!…
Ja kui see suu lihaks oleks saanud, need huuled rääkinud, siis oleksid nad öelnud: „Kõneleme millestki muust!“
84
