tuul see oleks, mis seisab — ei, tuul ei mõista enam mõteldagi. Ehk kes istub ja magab?
„Aga igal asjal on oma paik ja kodu, miks siis minul, tuulel, mitte, ja miks ma siis just tuul pean olema ja mitte ükskõik missugune muu asi?“ möirgas ta ja murdis mitu laevamasti katki, raputas mitut metsa ja merd — ei kodu kusagil möödakihutajale!
„Mina olen nagu iseenese ristiks loodud!“ õhkas tuul ja püüdis maa päält ennast ära puhkuda, aga maa ei lasknud, ja siis palus ta maad: „Lase mind lahti!“
„Ei mõtetki,“ kostis maa. „Mis maa see on, millel tuult ei ole. Kes jahutab, kes toob vihma?“
Tuul sai aru, kust ta õnnetus tuli. Päike paistis talle pähe ja ajas ta aju keema.
Jookse kas või läbi kivide, inimesed aga siunavad teda: kurivaim, viis veski, murdis masti! Mis võis tema üksi hulga vastu. Kui päike teda kusagil rahulikult olla ei lase, siis võtku ta tema oma majasse, — siis ei ole tal tarvis rännata, tema saaks enesele kodu, võiks istuda, mõtelda, magada…
Mis magamisaset saaks tema päikese pääl,— arvas päike. Temal, päikesel, vaja igal hommikul üles tõusta ja õhtul looja minna, tööd nõnda-öelda kõik käed-jalad täis; ei tema saavat kellelegi korterit anda.
Ja tuul tuhistas edasi, korterit vaadates, haavalehtedes puhkudes ja metsas mürades; ei püsinud aga ise kuhugi seisma jääda, sest ta kartis siis enese — otsa!
80
