SUVE HOMMIK.
Ilus oli ta, päikese-hiilgav suve hommik.
Lillekene õhkus eluvärskust, linnukene liristas meelehääst; terve loodus paradiis, elu kui häälde seatud kannel.
Kes õitseda võis, õitses; kellele hääl antud, häälitses õnnest. Teine avaldas sedasama kiituslaulu ilma lauluta oma häämeelelisest looma- või inimlikust palgest.
Ilus oli näha, mis kaks noort jänest tegid. Ristikheina väljas olid nad, noores ristikheina väljas, mis mäeseljaku äärel neiuliselt vastu päikest oma rinna selle kiirtele välja laotas — kaks jänese pääd ja neli jänese kõrva välkusid ristikheinast aeg-ajalt üle: jänesed mängisid.
Kõrvad välkusid…
Siin olid nad hommikueinet võtnud, nad olid paar, ja pidasid nüüd oma lustimängu.
Kõrvad välgatavad jälle: jänesed hüppavad tagumistel jalgadel üles ja löövad üksteisele käppadega pähe.
Üks katsub teisest kõrgemale hüpata…
Ilus on näha kahte noort inimest, kes maanteele väljaviival tänaval pärna all pingil istuvad.
