KUNINGA-MUINASJUTUD.
Üks kuningas oli jahil oma seltsimeestest maha jäänud ja metsa eksinud. Ta puhus sarve, teda ei kuuldud; tema saatjad olid küll ju ammu ära läinud. Mets läks ikka paksemaks, öö tuli. Kuningas otsis teed, mets läks paksemaks; ta ruttas enam, mets läks ikka paksemaks.
„Homme leian ma ta tõesti!“ ütles kuningas ja heitis magama.
Aga ka sel päeval ei leidnud ta teed; ei teiselgi, ei ka kolmandal.
„Ma olen kadunud,“ ütles kuningas. Ümberringi müürasid metsalised ja nälg tuli talle kätte.
Jahikotis oli tal kopikuline sai.
„Selle hoian ma viimaseks hädasilmapilguks,“ mõtles kuningas. „Siis, kui näljasurm hakkab tulema.“
Korraga kuulis ta oigamist enese lähedal.
Kännu otsas istus inetu vana naine, suur küür seljas, kepp käes. Selle najale oli ta kössi vajunud. Inetu pilguga vaatas ta üles, ta juuksed olid sasis ja täis elukaid.
„Anna mulle suutäis leiba, ma olen ära
