KUI MINA EESTI RAHVA RAHVUSLIKU MÕTTE PÄÄLE MÕTLEN…
Kui mina Eesti rahva rahvusliku mõtte pääle mõtlen, siis jään ma kurvaks. Midagi rõõmustavat ei ole siin, lootuslikku.
Meie elame Media rahva maal ja Kedari rahva telkides, mõtlen ma siis.
Kurbus ei kao, ei kao.
Kuidas oli enne teisiti, nende kallimeelsete inimestega, kes isamaalikud olid, kui ma veel poisikene olin.
Missugune mehine vaim silmis, missugune elujulgus, rõõm, vägevus, missugune kuldselge lootuslik eesti süda!
Ma mõtlen rahva lihtsaid poegi, ärganud vallakooliõpetajaid mu nooruspäevil, kellega mul kallis au oli tuttavaks saada, kui ma veel täies mehe vanaduses ei olnud.
Missugune lootus Eesti asjas!
Hakkas eesti laul helisema, olid mehed kui elu ja tuli.
Kas oli nende pilk lühem?
Siis oli eestilist tilgakene veel alles olemas, ja ometi kui palju ta õnnestas!
