Selle lehekülje õigsus on tõendatud.
Kuidas ta kartis, see nii väike südamekene…
Kuidas liikumatult vaatasid ta sametmustad silmad…
Ruttu astusin ma temaga õue, et ta piina lühendada, — ja avasin pihu —
Vidiit!
See oli hõiskamine pääsemise üle, tänu, vabaduse hüüe.
Ja kümnetes hällitus-võrkudes lendas ta üle õue, kopli, üle naabri õue ja kadus üle pärnade kolmanda talu õue, kus ta pesa oli…
Kuidas oleksin mina talle järele lennanud!
Aga ka minugi hommik läks ilusamaks, seda väikest häätegu teha võinud olles.
Ja aastapikkuste vaikivate päevade järele luuletasin ma jälle esimese laulu.
