TÕEARMASTUS.
Ausad inimesed ei või teisiti kui üksnes tõtt rääkida. Nad on maast-madalast tõearmastusega, mis kõige hääduse alus, harjunud. Puhas allikas ei salli roojust, häädusega selginud vaim valet. Suures inimeste hulgas leiame mõlemaid, tõe ja vale teenreid. Esimesed ei hooli enese varandusest ega õnnest, kus teiste eluõnn nende sõna läbi päästetud võib saada, viimased aga katsuvad vale abil üksi iseenese varanduse ja õnne hääks teiste omale kahju teha. Valetaja ja iga vale ei või ega taha küll igakord teise kahju, aga siiski ei või ta hääd sünnitada, ennem ikka halba.
Tõearmastus olgu igale noorele ja vanale pühaks kohuseks. Juba vanade kuulsate rahvaste juures näeme mehi, kes ennem elu andsid kui tõtt jätsid. Vana kreeka rahva ajalugu pakub meile palju niisuguseid näitusi. Aga hiljem näeme seda kuulsat haritud rahvast tõe teel vääratavat, nende jumalategi õpetus näitab, et jumalad ka teinekord vigureid teevad. See mõjus halvasti rahva elule, nii et auväärt mõttetark Sokrates kesk päeva ajal laternaga linna uulitsale tõtt taga otsima läheb.
149
