sees soojaks. Kui tal aga Leeni, see õrn vaikne tütarlaps, meelde tuli, kelle lähedal ta mõne õndsa tunni oli viibida tohtinud ja temale ise mõne õiepärja jaoks lillesid noppinud, siis tuli magus õnneline tundmus ta rinda ja nooruse mälestused lehvisid ta ümber. Ükskord, mõtles ta, kui ma juba tähtis, tubli ametnik olen, astun ma peigmehena Leeni isa koju, et kenamat õit enesele nõuda. Ja see mõte ergutas teda õppimisele. Küll oleks ta Leenile häämeelega kirjutanud, aga ta arvas õnne seda suuremaks, kui ta ükskord ootamata ilmub. Et Leeni teda armastab, armastab sest väikesest tülist hoolimata — selle juures ta ei kahelnud.
Leeni elas vaikselt. Tema tõsine tegumood oli veel tõsisem, ta naeratas harva, millegi haiguse ega kurbuse üle ta ei kaevanud, vanemad küsisid vahest, aga ei pannud ka pikemalt tähele. Harukordadel istus ta üksinda suure pärna all oja kaldal, kui teised juba väsimusest puhkasid. Leeni kahetses siis oma karedat sõna.
Kolm aastat olid mööda läinud. Juhan oli juba aasta eest tubli eksami teinud ja nüüd oli ta kena väikese mõisa omanik Poolamaal. Selle mõisakese maal oli ka suur rauavabrik. Õnnelik saatus ja noormehe enese usinus olid talle õitseva elukorra valmistanud. Ilus elumaja väikese järve ääres oli nagu väike paradiis. Nüüd tahtis ta oma kallist neitsit, oma südame ihaldust kätte saada. Põksuva südamega astus ta Leeni majasse.
Leeni magas mulla all. — —
Inimesed, ärge mängige sõnadega, iseäranis kui sõnad hääd ei ole!
145
