et õnnelik juhtumine talle kitsikuse teel appi ei tuleks. Inimene usub ka asju, mida ta isegi võimatuks peab.
Niisugune on Jaan. Tast võiks hää mõtleja saada, kui vähem mõtleks, luuletaja, kui ta vaim imesid ei luuletaks, — suurvaim või narr, kui ta juba üks neist ei olekski — see on siis, kui midagi loodus tema iseloomus nagu pooleli ei oleks jätnud, või mitte niisugune juhtunud, nagu ta praegu on.
Juhtunud? Ka maja, kus Jaan elab, on niisugune nagu juhtunud. Muidu igapidi ilus ehitus linna viimses otsas, aga nagu juhtumisekaupa on talle, ei tea, kas omaniku raha või tahtmise puudusel nagu juhtumisi puukatus pääle tehtud. Inimesed, kes esimest korda teda näevad, ütlevad: Või, kuidas see maja nagu juhtumisekaupa siia saanud! Sinna kohta, kus parem aken oleks võinud olla, on uks tehtud, trepi katuse simpsile on puusepp kaks lõvi tahtnud nikerdada, aga neist on, ta ei tea isegi kuidas, koerad saanud. Puusepp näeb oma viga, aga ei saa aru, kuidas see on juhtuda võinud…
Majaga ühte sünnib maakoht ja ümbrus. Paremal pool kenad linnamajad, pahemal pool kena rohtaiasarnane maakoht, kus üks metsatukk ja lilleline küngas teisega ilu poolest võitu jookseb, siis tuleb maja taga ilusa äkilise mäeseljandiku järele järsku mädasoo haiseva mülkaga, millest kellelgi kasu ei ole. Näib, nagu oleks loodus siia midagi ilusat looma hakanud, aga nagu juhtumisi oma nõu pooleli jätnud.
Siia on Jaan kooliaastatest saadik elama jäänud, et siin seekord juhtumisi hää korter
130
