ÕNNELIK JUHTUMINE.
Jaan ootab õnnelikku juhtumist. Missugune see õnnelik juhtumine olgu, seda Jaan isegi ei tea; ega juhtumine ette ei lase arvata, aga midagi võib ju ikka juhtuda, mis Jaani õnnelikuks teeb, umbes midagi niisugust, mida ta romaanidest või suurte meeste elulugudest on lugenud.
Jaan ei arva mitte üksi, et võib juhtuda, Jaan arvab, et peab juhtuma. Ja seda sellepärast, et ta muidu mitte enam edasi elada ei või, et ta kaua niisuguse juhtumise pääle on lootnud. Jaan on elava luule- ja kujutusvõimuga noormees. Juba maast-madalast on muusika ja ilus jutt ta meelt vägevalt liigutanud, nii liigutanud, et ta mõttes kõige ilusamad tuleviku kujud asusid ja ta ise aust ja kuulsusest und nägi, mida ta muist omaenese hoole ja muidugi ka õnneliku juhtumise läbi kätte tahtis saada. Imed on hingele magusad ja ta usub imesid, peab uskuma, sest ta on vaene ja madalusest ei tõusta kõrgusele muidu kui imede läbi. Kui ta isa vainul karja hoidmas mättal istub, kui kariloomad vagusasti söövad ja selge sinine taevas ta pää kohal —
128
