rist, aga võin ka uue tuua, kui soovid. — Ja liha kõva, et murra hambad! rääkis Hans edasi. — See ei ole tõesti minu süü, ütles Mari, kuna ta suure vaevaga pisaraid ja kurja sõna tagasi katsus pidada. Mõlemad sõbrad, kes Hansuga ühes töölt olid tulnud, vahtisid sõnalausumata enese ette. Liiviku peremees arvas kuulnud olevat, et Mari hääl viimaste sõnade juures oli värisenud. Ta vaatas ta silmadesse. Imelik lootuseta olek ja argus, mida ta veel enne ei olnud näinud, paistis säält. Ka sündisid katkised riistad uue lumivalge laudlinaga nii vähe kokku, et tal eneselgi enam siin hää ei olnud.
Köögist läbi minnes tundis ta, et see ka kellegi lõbupõli ei olnud, siin tööd teha. Köögis oli vast veel palavam töö olnud kui väljal. Aias higi otsa eest pühkides kuulis ta, kuidas üks tema sõber teisele ütles: Mina ei ole iial veel üht naisterahvast nii kahetsenud kui seda. Ta teeb päris orja kombel tööd, aga Hans ei anna talle üht hääd sõnagi selle eest. — Ta oleks parem Bentsonile võinud minna. Hans on hää mees, aga ta nõuab naiselt enam tööd, kui selle kehajõud ja seisus kannab. Päälegi on Hans kõige vastu, mis elu lõbusamaks ja viisakamaks teeb.
Nagu nõelad torkasid need sõnad Hansule südamesse. Ta teadis, et Mari tema pärast Bentsonile ei läinud. Pidi tema abikaasa, kes talle kaks prisket poega kinkinud, nagu alaline teenijatüdruk orjama ja ruttu vanaks minema? — Tasakesti ja häbelikult kõndis ta majast kaugemale ja oli enese meelest nagu kurjategija.
116
