Naisterahvas hakkas ikka enam võõra pärast imestama.
„See viis, kuidas teie end tutvustate,“ ütles ta, „ma pean tunnistama, on mulle natukene võõras, aga oma kohast siiski meelitav ja kena; siiski tahaksin ma teilt küsida, tunnistage õiglaselt, kas teie üksi sellepärast minu tutvust soovisite, et mul vaimuandi arvasite olevat?“
„Siin pean ma tahtmata tunnistama, et mul ka veel teine põhjus on, millest ma parem häämeelega ei räägiks. Oma kahetsusväärt elu seisukorra pärast olen ma sunnitud teiste asju ajama ja enda tulevikku hooletusse jätma. Minu sõbrad tunnistavad, et teist minu sarnast inimest enam ei olla, kes veel niisuguseid asju korda võiks saata, nagu nad mulle ülesandeks annavad: pahandust lepitada, raha laenata, siis mõnesugust õiendada, mida kirjalikult mitte kas ei võida või ei taheta teha.“
„Mida kirjalikult ei taheta teha —“
„Ja, küll, armuline proua. Võite uskuda, et see minule alandav on. Kuna ma teiste hääks töötan, kaon ma ise vahepääl nagu ära ja naisterahvad ei peagi mind enam meheks. „Kes?“ küsivad nad. — „Osav.“ — „Ah Osav!“ Ja nii on jutt Osavast otsaski. See lugu ajas mind viimati meeleheitmisele, ajas Aafrikasse, aga ka sinnagi oli minu kuulsus juba ette läinud ja kuni suure palmioaasini tunginud.“
„Mul tuleb ette, et ma seda nime enne lugenud olen, kas ta ei ole mitte Vargla?“
„Qua, qua!“ parandas Osav. „Qua!“
„Kudas, qua, qua?“
99
