Peesinud heinad, kontsud, räbalad ja rämps on soojaks köetud ja siit loova lõkke sünnitanud. See on realisti objektiiv-klassiline töö.
Aga ütlemata õnnestanud selle vastu oli üks väike kuje „Postimehes“ — „Uus korter“. Seesuguseid leidub harva ka suurtest võõrakeelsetest suurlinna lehtedest — ma räägin paraku ainult läinud ajast.
✻
Haava ja Rosenstrauch võtavad haruldase julgustüki ette. Trükivad suured paksud köited, esimesel vähem, viimasel rohkem ka ühesugustes värssides raamat läbi ja läbi, enesest ja enese südamest. Isiklikust tundest. Suur julgustükk. Sest kas lugeja, vaene, ometi ei väsi teise südame kallal. Kuna Haava ometi mõne korra vormi vahetab ja kõige naljakama kevade kuulutajana, gratsiöös jutustajana ette astub, ja kuna tal „Isa talu“ hoobilt nii sügavalt kaasa kisub — alalise Eesti nukruse aine ja laialt käidud tee, mis ilusa laulu unustusse jätab, — astub Rosenstrauch raamat läbi ja läbi oma eleegilises neljarealises segamata kuni lõpuni välja. Kui sääl nüüd tõesti mõni Heine või Geibel oleks — aga kes leiaks ta säält üles? Ega vist. Sest neid kõiki läbi lugeda, ehk ühtsoodu läbi lugeda ei jõua ometi keegi. Loeme ühe ära, oleme kõik lugenud.
Ühesugusus surmab, elu on mitmekesiduses.
Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud.
✻
85
