turu pääle ja ostab teel veel karjapoisile pastlad. Kui mõrsja kuuleks ehk kuuleb — vast jätab sinna paika.
Üks tee, mitu toimetust — ikka paika (igasse paika) ei kõlba.
Ei säält lähe sõnad lihasse-luusse. „Das ist des Pudels Kern“, ütleb pea iga Saksa keelt kõneleja. Nagu oleks Saksa muinasloost sõna hälli otsida. Ja ometi ei olnud teda enne „Fausti“ olemas. (Võimalik, oli, aga kaugeltki nii tuntud.) Siin on aga tõesti Kern. Ja ka kuulsa töö enese Kern küll. Siin on kui päevaklaasi tulepunkt.
Ridala laulud. Ükskord ma loen neid tõesti. Aga siis olgu mul aega ja kannatust. Siis olgu maa idüll mu ümber.
✻
Meie sõnad jooksevad keelemeeste käes sagedasti lõppudes kaduvusse, nagu mägestiku ojakesed liiva kõrbe — siht merde, arusaamisele, jääb kättesaamata. Ja oleks seda siin saada — higi järele siunaksid laulu ja ta luuletajat.
✻
Meil on see viis, et iga uus ajaleht uue keele välja mõtleb, ja et mõte, nagu oleks temas igavesti ühes tempos täiendada — see on meie kirjakeelest suurtes ringides kentsaka pärdiku teinud, ja kahju ei ole ära kaaludagi. Meie kui elaksime ajajärku pärast Peloponnese sõda. Kadunud Hermann oli oma kitsastes sunnireeglites, oma paendumatuses türann ja pedant küllalt, ja teised tulid ja olid veel pedantlikumad. Ühe kalli mehe habekas nägu ja
80
