Kahtlemata on Tuglas kõige tähtsam kuju uue aja meestest. Tuglas mõjub ka tugevalt oma lugejasse. Mõjub ka vanemate, valminud kirjanikkude pääle.
Temas on jõud varjul, värske algjõud, kuidas seda meil ehk veel nähtud ei ole.
Kui see aga edeneb, elukutseliseks saab, üks asi, mis Eestis, vast Wilde välja arvatud, veel kellelgi korda ei ole läinud.
Ja sellepärast küll on nii mitu ootust kustunud.
Sest mitte-elukutseline kirjanik ei jõua iial kaua vangistada — uut anda.
Kui palju lootsime Ansomardist esimese näidendi järgi? Muidugi ootame edasi.
Kui palju Haavast — ei tulnud, juba esimeses vihus algas tagasilangemine.
Tuglas on kahtlemata viimase aja kõige suurem kuju. Teistega ei seo teda muu kui üheaegsus.
✻
Minul on oma rist. Ma ei saa kõnelda, mis tahan.
Mis ma kui lennates taban, selle ainult saan.
✻
Enno pääviga on see, et ta selgroota, karakterita on. Ma ei räägigi E. lauludest sellepärast nii pikalt, et neil seda tihedust on, nii palju arvustatud saada. Aga ma arvan, et Enno siin ainus ei ole. Teisigi saab vist olema, kes samuti nagu kuhugi „iseendasse ära kadunud“, veel kui külgejäänud hääl kusagilt kuulduvad —heledalt, aga ka haledalt elujõuta. Sest elujõuline sentimentalism on vä-
78
