✻
Vanad on vaikinud mitte üksi oma vanamoodsuse pärast, tihti ka noorusest tagasitõrjumise pärast.
Kütta olen saanud, mina ise. Hullumajas olen istunud…
Pah!…
Hall luule.
Uskuge: see noorus, kes kõikvalitsevana olemas oli kümmekond aastaid, tema ajani ei jaksanudki. Aeg ei keelanudki. On aeg, siis aeg. Aeg just vormib kujusid. Rousseau, Voltaire.
On aeg unine, olgu kõne seda plastilisem. On põld valve all, kõneleme kodus. Ka väiksematelgi asjadel, kehadel, on küljed, kandid.
Millal ei ole aeg — kirjanikule raske. Ilma selle raskuseta tõmmata ei olegi.
✻
Ütle, mis sa tahad, ja mina kuulen. Ütle mis sa tunned, ja mina tunnen ka.
Vangista mind. Aga mina kirun ja nurisen, loen ja ei loe — kohus mul lugeda, pean.
Tüsedust, mitte tilgake vesist unistust. Ehk koguni arusaamatust.
✻
Truu astub joontesse. Aga ei ole õiged. Tüdruk ei otsi ometi igast sulasest meest, ehk küll iga tüdruku idee väga selle sarnane on. Karikatuur. Ema soovib tütardele enne surma sedasama elu, mis enesel, s. o. mehe pettust võõrast paigast toodud lapsega — see on, üksi „enesele elada, ilm on
73
