Aga mis tähendavad siin veel lehed? Lehed, kus juba lilledki närtsinud? Eks ole lill, õis ometi tähendusrikkam kui leht.
See on väsitav, lõdvendav juurdelisand.
Niisuguseid vahesid ei ole hakatudki veel Eestis tegema, ja siin on ometi terve võimine ära karakteriseeritud — dissotsiatsioon kui puuduks koguni.
See on see vesine, see ümmargune, see mage luule ja proosa.
✻
Oh, sina oled peenikene paiss, sõnadega maalimine.
Ärgu olgu viimases midagi tehtud, vaid tuntud, just helinaks, oma algolevuseks, sõnaks saanud; ja viimases, nõnda öelda, joonestuses, kaine-kujutavas, asjalikus, rajavas, eesjoonekesi ajavas, telingus, mitte tundelisi hüüdeid, vast aga küll nägemata kaastundmust — sarnane reab sarnasele… ennem nägematu astub veel salakesi kangiks juurde…
Ma ei jõua unustada viimase kohta näitust ehituskunstist.
Inetu kivi, konarline, aga kindel. Lubi ja näotu vahetäitja kivikiilukene. Kaine ja labane, igav ja proosaline.
Objekt objekti pääl hunikus. Surnud kraam. Aga need kinnitatakse ette-teatud plaani järele.
Ja kui valmis templisse astume, missugune vägevus: võlvide, sammaste suurus, kontrastide tugevus ja õrnus — luule ja labasus — nendes on kaja, meistri kätetöös — hing kivis, lubjas, ja subjektiivne tõstab korraga enese kõrgele üle objektiivse.
71
