sus. Sõnadest kaugemale, objektideni, läbilööva mõtteni ei saadud.
Oli kui hall kool, väsinud stiil maksma saanud.
Mis kui „Eesti väsimus“ viimaks trehvava sõnana välja lõi.
Kes ei tunneks Eesti väsimust. Ei teaks, mis see on.
Antagu andeks.
Kõigest ilma, luuletasin ma, et just kodus Kaiser & Hoffmanni „Retorik“ äratajaks oli, aastat kaks — hallist murest, hallist igavusest, — ei, õigem sügisest, sügiselisest. Et nad hukka läksid, ei ole tarvis seletada.
Ah ja, tahtsin öelda, et inimesel mõnikord nii on, nagu ta peaks oma rumaluse ära tegema, siis ta saab elada. Ka minul nii praegu. Ma sumpan oma rumalusele sisse, või maksku ta elu.
Aga siis, kui rumalus tehtud, siis näevad kõik, et see tarkus oli, mitte rumalus — elu kaitse — tung pimedusest valgusele!
Ma, väike ise, tegin omi väikseid sügise laulusid — olin hall üle ja üle.
Kõrvetasin nad.
Ja siis leidsin halli luule, kurva, tühja kirjelduse kirjanduses eest. Leidsin enese omast nõrgema.
Küll oli siis valus!
Põletatud!
Ajalehed rääkisid minust, kuigi harva, ja — keda Jumal tahab nuhelda, seda laseb ta meelitada — kiites.
Järelaim võib kah kaasa mängida.
68
